Freshers Week

Esimene nädal on nn "Freshers week"(rebaste nädal) ehk nädal mille käigus toimuvad sissejuhatavad loengud ja üleüldised loengud kooli elu-olu kohta, näiteks, kuidas raamatukogu (ka online raamatu- ja filmikogu) kasutada jne. See kõik on päeval. Õhtul on selle nädala jooksul üle Londoni tuhandeid üritusi ja pidusid. Juba ainuüksi meie kooli poolt korraldatud ja Greenwichis toimunud pidusid oli mitukümmend. 

Esmaspäeval kohtusin lõpuks näost-näkku osade oma kursakaaslastega, kellega me enne siia tulekut juba veidi Facebookis rääkisime. Enamuste puhul tundub tegemist olevat kunstiinimestega, nii et nad on üsna sõbralikud ja ohutud. Üleüldse on inimesi meil "filmi" kursusel(lugedes sisse ka Film Studies ja muud sarnased alad) inimesi umbes saja ringis. Õpilasi on siia tulnud üle maailma-Usa, TAI, Portugal, Läti, Venemaa, Austraalia, Lõuna-Aafrika jne. You name it! 

Igatahes, peale esimest loengut otsustasime oma väikese filmitudengite grupiga veidi ülikoolilinnakut uurida ja avastada, sest tegu on siiski ühe ilusaima linnakuga maailmas. 

Sel samal õhtul sõitsime korterinaabritega 20 minuti kaugusel asuvasse, teise koolile kuuluvasee ühiselamukompleksi, Avery Hills'i. See meenutab rohkem sellist Ameerikalikku ühikat, kuna seal on palju maju, alal olev oma minishop, spordiväljakud, klubi jne. Sinna samasse klubisse läksime ka meie. Sinna saamine oli muidugi omaette seiklus kuna nagu välja tuli (pärast 25 minutilist bussi ootamist), siis ei saa bussis sulas maksta ja meil oli vaja Oyster Cardi, mida keegi selleks ajaks veel endale teinud ei olnud. Tellisime lõpuks Überi, mis läks küll õigele aadressile, kuid kuna ala on nõnda suur, siis me polnud päris kindlad, kus see klubi seal täpselt asus. Ehk siis järgnes veel pool tundi seiklemist, mille käigus üritasime majade,väljakute,aedade ja küngaste vahel orienteeruda. Leidsime lõpuks siiski üles.

Tagasi sõitsime ka Überiga ja meie autojuhiks sattus üks Rumeeniast pärit mees, kes alguses tundus hästi tore ja jutukas, kuid lõpuks oli ta veidi liiga jutukas ja rääkis terve tee(lubamata meil midagi öelda), kui hea on kommunism, kuidas valitsus söödab meile sisse nanotehnoloogiat GMO'de näol ja kontrollib selle abil meie ajusid ja lõpuks jõudis ta kuidagi oma jutuga selleni, et StringTheory tõestab jumala olemasolu.

Sami, Tom ja Niamh

Olen vahepeal teinud ka huvitavaid tähelepanekuid Brittide kohta.

Kõige üllatavam on see, et nad lähevad KOGUAEG punasega üle tee. Kui ma selle kohta neilt aru pärisin vastati mulle järgneva selgitusega-roheline tähendab, et võib minna ja autod ei aja sind alla, punane tähendab, et võib minna, aga autod võivad su alla ajada. See on mõneti arusaadav. Põhimõtteliselt olen ma enamus ajast ainus töll, kes punase tule järgi ootab. 

Teine huvitav tähelepanek on see, et Londonis on väga palju rebaseid. Oma lühikese siin oldud aja jooksul olen näinud umbes kolme. 

Järgmine asi pole küll väga avastus, kuid sellega on raske harjuda. Nimelt on siinne tervituslause "You alright?" ütlemine, millele tuleb vastata "Yeah, you?" ja sellele omakorda "Yeah". Põhimõtteliselt, kui küsida "You alright?" inimeselt, kes on olnud just autoavariis, käsi pooleks, soolikad kõhust välja kukkumas, vastaks ta ikka sama. See EI OLE reaalne küsimus!

Ja viimaseks see, et siin on väga palju kirikuid. Kui meie Eestis uhkeldame oma paari vana kirikuga ja inimesed on õnnelikud Kaarli kiriku üle, siis siin on reaalselt igal tänavanurgal järjekordne 15nenda sajandi putka. Neid on siin rohkem, kui Tescosi. 

Kuna oli veel parasjagu Freshers Week, tähendas see, et lisaks pidudele väljaspool ühikat, toimus ka suur möll ja läbu erinevates korterites. Meie korter on õnneks veidi rahulikum ja ühel õhtutest tegime 3 teise toanaabriga välja minemise asemel filmiõhtu, kui teised kuskil linnas olid. Kuna kohalikud vedasid kõik oma terve elamise oma tubadesse ühikas ja ühel on suur monitor ja PC toas, siis vaatasime seda seal, toa uks pärani lahti. Vaatasime "As above, so below", mis on õudukas ja olime parasjagu just kõige pingelisemas kohas, kui meie korteri uks pärani lahti lendas(üks meie korterikaaslastest oli siiski nendega, tal oli võti) ja me saime mõni minut jälgida kuidas vähemalt 50, üsna joogist,noort meie toast mööda kõndis ja kuidas iga teine uksest meid vaatas nagu oleksime meie need imelikud. Apparently läksid nad läbi meie korteri tulekahju/hädaabi ukse, et saada kõrvalkorterisse. Miks? Pole halli aimugi.

Kell 8 hommikul 

Asi mille suhtes mind juba ette hoiatati ja millega ma ka Tais ära harjusin on tuletõrjealarmid kell 3 öösel. Nõnda juhtus meil 2 päeva JÄRJEST. Esimene kord oli kell 8 hommikul, mis polnud nii hull, kiud arvestades, et enamus läks magama kella 4 paiku, siis ei olnud neil just kõige toredam hommik. Teine järgnes samale õhtule, kus meie toast mass läbi käis ja toimus kell pool 5 hommikul(vist). Seekord oli aga asi veidi hullem, kuna midagi oli lahti ja vastutavad inimesed jooksid ise ka karjudes ringi ja oldi väga ranged. Siin muidugi tuleb selliseid asju ette kuna inimesed otsustavad näiteks öösel süüa tegema hakata. Igatahes, kui meile selgitust anti maja ees, sai miskipärast üks noormees (kes ei olnud ilmselgelt veel magama jõudnud, viinapudel käes ja kes pole isegi siit ühikast ega meie kooli õpilane) ühe personaliliikme(3nda aasta kursuslase) peale vihaseks. Ta hakkas tema poole röökides marssima, viskas viinapudeli keset majaesist teed puruks ja oli juba valmis kättpidi kallale minema, kuid teised jooksid õnneks vahele. Hommikul saime aga teada, et pärast seda, kui meid sisse lasti oli ikkagi kähmlus toimunud ja personaliliige oli hommiku haiglas veetnud õmblusi saades. Kui me hommikul kohalikku marketisse läksime sõpradega, siis nägime, et see kes pudeli puruks viskas ootas teist maja ees kurjalt. Tuli välja, et ta oli terve päeva seal juba veetnud ja meie me personal oli pidanud majja tulema mingi salakäigu kaudu keldrist, et teda ei nähtaks. Arusaadavalt on hullul noormehel nüüd keeld kõikidesse Greenwichi ülikooli hoonetesse. Sellist draamat Tais küll ei näinud.Väga põnev!

Marketist rääkides, siis tegu on meile väga lähedal(2 minutit jalutamist) oleva väikese turuga, kus on absoluutselt kõike- ehted, toite eri riikidest, koomikseid, kitarre jne. Käin seal mõnikord lõunat söömas; üldjuhul Hiina kevadrulle.

Koolis toimus meil ka vahepeal suur üritus rebastele, kus jagati palju tasuta nänni ja sai palju informatsiooni erinevate ülikooli seltside kohta(spordiklubi, teater, tants, judo, veganid, moslemid, kristlased jne). Mina liitusin filmiklubiga, kellega me teeme ja vaatame filme, mängude klubiga kellega on meie ülikooli baaris iga neljapäev mängudeõhtu( fifa, Dungeons and Dragons, Risk , Mario Kart jne) ja kooriga, sest eestlane on ikkagi laulurahvas.

Meil toimus ka kursuse väike tervitusüritus koolis, kus kõik said veini ja mängis DJ. Selline päris DJ siiski, kes ise kohapeal muusikat teeb. 

Üks väga huvitav kogemus, mis esmakursuslastele pakuti oli see, et saime ühel ilusal õhtul mööda Thamesi sõitma minna ja päikeseloojangut nautida. Praami peal toimusid ka tutvumismängud, kuid see pole nii oluline. See vaade, mis mööda jõge minnes oli ...imelik on mõelda, et kõik see ongi nüüd peaaegu mu "kodu".

Canary Wharf

Canary Wharf vol2

Tower Bridge

London Eye ja Big Ben

Millenium Bridge

Korterikaaslased Jana ja Niamh

Zofia

Reedel ei olnud meil kellelgi loenguid korterist ja kuna mul polnud veel siiani tekki ja patja (olin pidanud siiani magama ainult tekikotiga)tulid nad minuga koos šoppama. Mul oli lisaks vaja ka potti, panni, nuge, kahvleid, kaussi jne. Kõike. Sõitsime küll alguses kogemata bussiga veidi valele poole, kuid mis kõige tähtsam- saime sõita doubledeckeri teisel korruselNende jaoks see nii põnev ei olnud ja nad vaatasid mind küll veidi viltu, kui ma kõigest pilti tegin ja oma rõõmu väljendasin, sest nende jaoks oli see kõik igapäevane. Sõitsime ka rongiga.  Tegelikult pool-rongiga nimega DLR, mis on aegajalt ka metroo, ehk siis see sõidab maa peal ja all vahelduvalt.

Seekord olid meil Oyster Cardid olemas

Doubledecker

Loomulikult sundisin ma neid oma asju kandma.

Nädalavahetus oli meil samuti korterinaabritega sisustatud.
Greenwich on tuntud selle poolest, et siit saab alguse aeg. Greenwichi läbib nullmeridiaan, mille järgi arvestatakse ülemaailmset aega. Selle jaoks on siin ka Kuninglik Observatoorium, mis asub selles samas pargis, kus me ennist käisime. Otsustasime seekord ronida mäe otsa seda vaatama. Observatooriumisse me sisse küll ei saanud, kuid vaade mäe otsast oli super. Istusime seal niisama tunnikese ja imetlesime vaadet meie ülikoolile, Thamesile, mis selle taga kulges ja Londonile- seda kõike raamimas.

Samal õhtul läksime Janaga linna teatrisse Young Vic. Läksime vaatama etendust, mis põhines Federico Garcia Lorca teose Yerma põhjal. Lava ülesehitus polnud seal nagu muidu näha võib, et saali ühes osas on lava ja teises publik, vaid selle asemel oli keset saali klaasristahukas. Etendus ja näitlejad ise olid suurepärased.

Jana

The Eye ja pühendus Iris Janvierile

Pühapäev oli aga täielik turistikas. Otsustasime tõusta Tomi, Sami ja Niamhiga vara ja minna avastama Londonit. Vara, see tähendab meie jaoks kell 10. Veel pooleldi magades suubusime kohe meie ühika kõrval olevasse metroojaama ja võtsime ette pooletunnise sõidu kesklinna. Esimese asjana läksime British Museumi, mis on põhimõtteliselt täis asju, mille britid on teistelt maadelt varastanud. Samas nüüd on hea, kui kõik on ühes kohas, siis saab korraga kõik ära näha , eks ole? Kõige parem sektsioon oli loomulikult Egiptus ja muumiad. Seal oli aga väga palju rahvast ja me avastasime alles siis, et tegu on ju pühapäevaga ja loomullikult on kõik kohad inimesi täis. Leppisime kokku, et sel päeval rohkem muuseumitesse ei lähe ja teeme muuseumitetuuri mõnel argipäeval, kui vähem inimesi on. 

British Museum

Tore jäätiseputka

Kohustuslik turistikas

Edasi jalutasime Trafalgar Squareile, mis oli sealt umbes 20 minuti kaugusel, kuid teel sinna käisime läbi ühest maailma arvatavasti lahedaimast poest- Forbidden Planet. Tegu on suure koomiksi- ja nännipoega. Kuna meil oli kiire ja kõike ei jõudnud ka korralikult vaadata, siis ma väljusin sealt seekord vaid ühe postriga, viimane, mis mu seinalt puudu oli. 

Trafalgar Square'il tabas meid aga uus üllatus-seal toimus parasjagu mingisugune Jaapani festival,mille tõttu oli see enamjaolt kinni ja täis taas massides inimesi. Sain Nelsoni vähemalt pildile ikka. Sealt läbi trüginuna jõudsime lõpuks ka kuninganna maja juurde, või noh, alguses maja ees olevasse parki. Oli kummaliselt päikeseline päev, mistõttu oli ka park rahvast täis. 

Veidi edasi jalutades nägime ära ka Westminsteri ja Big Beni. 

Mina kuningannaga(ta on aknapeal)

Big Ben ja Niamh

Kuna London on nõnda suur, siis me ei hakanud St. Paul's Cathedrali jalutama vaid läksime taas metrooga. Rongilt maha tulles avastasime tee pealt sarnase koha London Dungeon'ile (neile, kes ehk teavad seda ) . Tegu oli London Bridge Experienciga, mis oli nn rännak läbi ajaloo, rääkides Londoni sillast ja elamuse lõpetas õudustemaja. Soovitan kindlasti!

Kuid, mis kõige parem, teel katedraali pidime seisma jääma ja ma olen üsna kindel, et kui ma annaks teile ka 100 võimalust pakkuda miks, siis te ei arvaks ära. Tee peal olid lambad... Lambad??

Lambad Londonis

Kui lõpuks ka katedraalini jõudsime, siis avastasime , et kell oli juba palju, õues oli pimedaks minemas ja otsustasime kiirelt sõita Oxford Streetile. Loomulikult oli meie peamine eesmärk seal minna Primarki, kuid mis meile vastu vaatas?? Trellid...nad panid selle just enne meie sinna jõudmist kinni...kuidas nad võisid... Aga nüüd on vähemalt uuesti vabandus Oxford Streeti külastada. 

St Paul's Cathedral

Oxford Street