Out of this world

Vahepeal on muutunud juba aastanumber. Selle postituse kirjutamisega läks veidi aega kuna mu läpakas suutis vahepeal sussid püsti visata.

Elu Londonis aga on olnud kõike muud kui igav. Esiteks juba sel põhjusel, et leidsin lõpuks endale töö. Veedan pooled päevad nädalas ettekandja ja baaridaamina ühes pubis meie ühika kõrval. Mul ei kulu isegi minutit, et tööle jõuda hommikuti ja kui see ei ole super siis,mis on. Kui te kujutate ette mõnda tüüpilist briti pubi raske puusisustuse, hubase kaminapaiga ja puitpõrandaga, siis uskuge või mitte on ka just see pubi kus ma töötan on selline. Söögid antud kohas on samuti väga tüüpilised brittidele ja kõige paremini läheb muidugi fish and chips. Esimesed paar nädalat olid seal eriti keerulised kuna asjad mida inimesed küsivad (joogid , lisad jne) on nõnda Inglismaale endale omased ( näiteks mingid kindlad siiurpijoogid või mõni õlu) mille puhul ma pole väga kindelgi, kas tegu on mõne söögi või joogiga ning pean üsna tihti minema küsima teistelt kohalikelt töötajatelt. Raskusi on ka sellega, et üsna tihti ilmub sinna palju keeruliste aktsentidega inimesi, kel on võib-olla ka juba paar jooki hinge all ja noh võite isegi aimata, et inglise keele oskusest pole seal väga enam kasu. Kõige raskemini arusaadavam aktsent siiani on šoti.

Toidust rääkides, siis Ühendkuningriikides on suur teema pühapäevane praad, inglise keeles "sunday roast". Tegu on põhimõtteliselt (nagu ka nimi ütleb) praelihaga koos kartulite ja juurviljadega, mida süüakse pühapäeviti ehk siis mida me Eestis sööme üsna tihti. Nagu ma olen aru saanud siis üldjuhul on neil kõik söögikorrad üsna täpsed ja olulised, kuna nii mõnigi kord on mu klassikaaslased grupitööd tehes varem pidanud lahkuma kuna õhtusöök on punkt kell 6. Seda muidugi vaid neil, kes elavad kodus. Ülikooliõpilastel, kes parasjagu kodus ei ole, on pigem kombeks järada kell 11 öösel saia ubadega tomatikastmes ja seda oma õhtusöögiks kutsuda. Selle asemel võib ka olla küüslaugusai. Ma vannun, et see on siiani olnud mul kõige suurem üllatus inglaste puhul, nad lähevad täiesti hulluks kui keegi mainib küüslaugusaia ja nad söövad seda KOGUAEG. Ma ei ole siiani tabanud selle võlu kuid otsingud jätkuvad.

(Huvitav tähelepanek- Inglismaal lõhnavad keldrid teistmoodi, kui Eestis. )


Vahepeal on ka kohale jõudnud nn talv. Temperatuurid on langenud alla kümne, tavaliselt 3-4 kanti. Tugeva eestlase jaoks ei ole see loomulikult midagi, kuid kui ka teil kodus sügisel küte ei tööta, siis ma oskan teile väga hästi kaasa tunda, kuna ka mina pean villaste sokkide ja kihilise riietusega oma toas istuma. Olgu, ei ole ilus valetada- mu radiaator ühikas töötab küll KUID see on sees umbes 5-10 minutit ja selle aja jooksul muutub tuba põrgulikult kuumaks ning jahtub maha umbes sama kiiresti. Kui mind ennast toas ei ole sel ajal, siis see loomulikult end soojana ei hoia, sama ka öösiti. Ma olin viimastel nädalatel selle neetud radika pärast koguaeg haige.

Meie pubis

 Talvega kaasnevad ka muidugi Jõulud ja mis on Jõulude juures veel parem kui jõuluõhtu?-jõuluõhtu ootus. See aeg, mil kõikjal mängitakse juba pähe tambitud jõululaule, Michael Buble roomab oma koopast välja, sära ja sädelust on kõikjal ja inimesed alluvad tarbimisühiskonna propagandale. Usun, et enamus teist on näinud kasvõi ühte filmi või seriaali, mis on filmitud jõulude ajal Londonis (näiteks Love Actually) ja usun, et ka teil, just nagu mul, on suured ootused. Ütleme nii, et ma ei olnud pettunud. Siin on kõikjal tänavatel meeletult jõulutulesid, KÕIK söögikohad ja väikesed poed on piduehteis esimesest septembrist ja loomulikult ka tänavamuusikud. Kaunistuste kohapealt oli meie pubi eriti armas ja hubane, kuna esiteks sain ma kaunistada ja teiseks kõik need küünlad, kamin ja tumepruun puit tekitasid koheselt selle õige jõulutunde. Olen ka varem maininud, et meil on siin Greenwichis eriti palju tänavamuusikuid ja talvel on neid veel rohkem. Poleks uskunud aga inimesed käivad päriselt minikooriga ringi ja laulavad jõululaule. Ka meie pubis käidi.
Ühel pärastlõunal panin tööl olles tähele, et väga palju inimesi jooksis punastes kostüümides ringi. Kuigi antud pildil on näha neid,kes olid minemas lähedal toimuvale SantaConile , siis tuleb välja, et ka muul ajal 12 päeva jooksul enne jõule on täiesti okei näha inimesi enda lõbuks kostüümides ringi laskvat.

Santa con

Kuna Inglismaal on kirik ja usk palju suurem asi kui Eestis, siis on siin ka kõik kirikud iga päev terve kuu enne jõule tegevuses. Nädal enne jõule on tavaliselt suured ühislaulmised ja jumalateenistused. Ka meie kooli suures kabelis (selles samas, kus ka palju filme filmitud on ja kus Johnny Deppi oma enda väikesed jalakesed kõndinud on) suur esinemine kooriga. Minu lemmik osa kogu repertuaarist oli Carol The Bells.

Kabel

Market

Veel üks koht kus me laulmist harjutame on kohalik pubi Belushi's, kus me korterikaaslastega pühapäeviti käime Karaokes. Põhimõtteliselt käime seal nii palju, et see on pühapäeviti vaid meie kontsert. Tunnen kaasa kõigile barmenidele ja külastajatele, kes meid taluma peavad.

Chloe

Meie tiim

Kooli kohta vaid nii palju, et sain kõik oma kursusetööd esitatud ja kõige põnevam osa oli Live Tv filmimise päev, kus kõik meie kuid kestnud ettevalmistus kulmineerus vaid meile antud paari tundi. Ma ei tunne enam end nende keeruliste masinate ja mu tehnika keskel nagu võhik vähemalt. Kõik on oma. Kõige hullemad ja stressirohkemad olid vist väga varahommikused, kella 6sed ärkamised, et päikesetõuse filmida meie dokumentaali jaoks.

Celebrity alert: teda ma küll oma silmaga ei näinud, kuid ta käis meie ühika all olevas Marks and Spenceris oma emaga poodlemas. Nii et ma olin väga lähedal! Tegemist on Thomas Brodie-Sangsteriga, keda võite teada filmidest "Love actually" ja "The Maze Runner" ja ka "Troonide mängust"








Ja NÜÜD celebrity alert,mis jätab varju kõik teised kuulsused. Päev, mis jääb mulle igavesti meelde ja on arvatavasti üks mu elu tipphetki. Teile, kes olete ka mui Tai blogi lugenud, peaks tuttav olema isik nimega CHRIS HADFIELD. Kanada astronaut,kes on mu absoluutne lemmik ja iidol (muidugi lisaks mu emale). Sain just novembris ta raamatu endale soetatud, kui ühtäkki lugesin, et ta tuleb isiklikult Londonisse ja jagab autogramme. See on lisaks koolile teine põhjus, miks ma just Inglismaale tulin, lihtsalt hämmastav. Kuna selliseid võimalusi ei tohi käest lasta siis loomulikult läksin ma kohale ühe raamatupoe ukse taha pea et 2 tundi varem ja olin järjekorras kolmas. Viimati ,kui ma nii põnevil olin, oli kui ma ootasin oma ülikoolide vastuseid. Lõpuks ma nägingi teda nurga tagant, see oli tema, päris inimene! Lihast ja luust! Kes oleks arvanud? Lisaks autogrammile sain ma temaga ka paar sõna vahetatud, kuigi ma olin nii närvis, et kõlasin nagu oleksin inglise keelt hakanud õppima vaid paar tundi enne sinna minekut ja lisaks sellele sain kätt ka suruda. Ma surusin kätt päris Chis Hadfieldiga!

Jõuludest juba ka küll rääkisin, kuid viimane asi, mis ma enne koju tulekut tegin oli Winter Wonderlandi külastamine, mis on põhimõtteliselt nagu meie jõuluturg Raekoja platsil + väga palju erinevaid atraktsioone. See talvevõlumaa koosneb väikesest turu osast, uisuplatsist, mitmetest karusellidest, saksapärastest pubidest ja tuhandest kisavast lapsest ja purjus täiskasvanutest. Kui kõigest sellest mööda vaadata oli see üsna armas koht, kuigi jõulutunnet kui sellist leidsin rohkem Greenwichist, kui sealt.

Koju tulek oli täielik piin. Põhimõtteliselt, mis pidi olema 3h kestev reis osutus pikemaks kui 12h. Nimelt olles niigi kogu viimaste nädalate stressist läbi oli mu ainus eesmärk lihtsalt kiirelt koju jõuda. Aga noh...Tallinna kohale jõudes tunduski kõik juba liiga hea, et tõsi olla ja lennuk ei saanud maanduda suure udu tõttu(piltidel näha ka Londoni lennujaama udu) ning pööras seal otsa ringi ning leidsime end natukese aja pärast Riiast. Seal pidime ootama 2 tundi ja peale seda pidasime 5h bussis loksuma,mis meid viimaks Tallinnasse tõi. Nii palju siis rahulikust ja probleemivabast reisist...

Kõigest hoolimata olin viimaks kodus  !