Hello London!

Mu Bangkoki ajad on möödas, aasta on Eestis veedetud ja nüüd oli aeg Londonisse kolida

Olen saanud suurepärase võimaluse tulla õppima ühte maailma tuntuimasse ja kauneimasse linna-Londonisse, täpsemalt Greenwichi( Juhiksin tähelepanu, et hääldatakse kui "Grenitš"). Alates 2016 sügisest olen ma ametlikult University of Greenwichi BSc Film &Television kursuse õpilane. Põhimõtteliselt ongi tegemist, nagu nimi ka ütleb, filmi ja televisiooni produktsiooniga, kuid miks ma siis just selle kooli valisin? Sain ka sisse teistesse koolidesse üle Londoni, kuid Greenwichi juures on lihtsalt kõik perfektne.

Greenwich asub paarikümne minuti sõidu kaugusel kesklinnast ehk siis Buckingham Palace'ist, Trafalgar Square'ist , Piccadilly Circusest jne. Kuigi kogu see linnamelu võib olla põnev, siis ma arvan, et kolm aastat miljonite turistide ja kohalike vahel trügida ja ellu jääda oleks veidi kurnav. Greenwich on üsna rahulik koht võrreldes kesklinnaga, samuti öeldakse, et see on ülejäänud Londoniga võrreldes üsna "posh neighbourhood". Ma ei ole väga kindel kuidas "posh" tõlkida, aga selline edevam, kõrgem klass jne. Kuritegevus on siin ühesõnaga madal ja see aktsent, mis siinsetel inimestel on on selline kuninglikule perekonnale sarnane. (Fun Fact aktsente on siin meeletult palju erinevaid ja just nende põhjal saab eristada, kust inimene pärit on. See ei käi ainult UK kohta vaid ka Londoni eri linnaosade.)

Ülikool ise on ka hämmastav. Tegemist on vana mereväe kolledžiga Thamesi ääres. Kui olete vaadanud filme Kariibimere Piraadid, Thor2, Sherlock Holmes, Les Miserables,Iron Lady, The Dark Knight Rises jne, siis olete mu kooli kindlasti näinud. Siin toimuvad vähemalt kord kuus filmivõtted, mis on ka teine põhjus, miks just see koht. Filmiõpilastel on tihtipeale ka võimalus olla neil võtetel abiks, pluss juba võimalus ise filme teha sellises asukohas on hämmastav. Samuti on ka ülikoolil vastavatud uus maja, milles on kõige uuem filmitehnika. Õpetajad on kõik tegelenud suuremal või vähemal määral erinevate suurte projektidega nagu näiteks Harry Potter, BBC (üleüldse), Brainiac, Kariibimere Piraadid jne. Lisaks kõigele toimub meie koolis palju erinevaid üleriigilisi filmifestivale.

Meie kursus on Bachelor of Science, mis tähendab, et see on rohkem teaduspõhine, kui kunstikraad. Lühidalt-koosneb kursus lisaks kaameratööle ja süžeearendusele suurel määral ka programmeerimisest. 

Kui aus olla, siis ma ei olnud siia tulekuks üldse valmis. Aasta Eestis olles, tööl käies jne, elasin jälle sellesse rutiini sisse ning harjusin Eesti elu ja kommetega. Uskuge või mitte, aga leidsin isegi mõne sõbra. Tunnistan ausalt, veetsin liiga palju aega ja närve paanitsedes ning analüüsides, kas välismaale minek on siiski hea mõte, kuid tuleviku perspektiivis ning kogemuste mõttes pole kahtlustki. Seljataha jäi üks elu sündmusterohkemaid suvesid ja JÄRSKU oligi aeg lennuki peale hüpata. Kui ma ütlen "järsku", siis ma seda ka mõtlen. Vimane õhtu Eestis, kui meil oli paari sõbraga viimne istumine, oli kell järsku pool viis hommikul ja pidin jooksma koju, haarama kohvri ja emaga lennujaama kihutama. Mu lennuk läks kell 6 hommikul ja pidin seal olema kella 5ks. Jõudsin.

Ma arvan, et see ei ole kellegile üllatus, aga mulle tehti lennujaamas pommikontroll-nahalt võeti mingisuguse paberiga proov ning analüüsiti sealsamas. Seekord polnud mul vähemalt käärid kotis nagu varasematel juhtumitel.
Huvitav tähelepanek - lennujaamas küsiti üle kõlarite pidevalt ega kellegil juhuslikult Galaxy Note 7 pole, kuna nendega lennukisse ei saa.
.

 Niisiis, mu esimene peatus oli Kopenhagenis, kus pidin 5h lennukit ootama. Istusin poolteist tunnikest ühes kohvikus süües omletti. Ma pole kindel, kas asi oli lennujaama kokkades või faktis, et ma polnud maganud juba paarkümmend tundi, aga sealne omlett oli üks parimaid mis ma eales söönud. Magamatusest rääkides otsustasin siiski lõpuks alla anda ja veidi tukastada. Leidsin hea rahuliku koha ja pingi ja üles ärgates avastasin, et tegemist oli just turvateenistuse esise alaga. Vähemalt oli turvaline I guess. Kui lõpuks aeg lennuki peale minna oli, siis tundsin ma end üsna kadununa, kuna värava esine, kust ma minema pidin, oli inimtühi. Kuskilt siiski nad viimasel hetkel välja ilmusid.

London ja Thames

Londonisse saabumine tekitas nõnda veidraid emotsioone. Osati jõudis sel hetkel, kui lennuki rattad Inglismaa pinda puutusid, kohale, et see on kõik päris-ma pole enam Eestis, pole enam sellist turvatunnet, pere, sõpru, kultuuri. Jõudis kohale see, et ma olen üksi järgnevad 3 aastat, siin suures linnas, Londonis, mina ja kõik ülejäänud-pea 10 miljonit inimest. Üksi... Kõige selle juures aga oli ka tohutu rõõm. Rõõm selle üle, et olen lõpuks ometi õppimas välismaal ja mitte suvalises kohas vaid Londonis- iga filmitudengi paradiis. Ka selle üle, et mul on üldse selline võimalus antud ja et kogu viimastel aastatel nähtud vaev on asja ette läinud.

Ema tegi mulle kingituse ning selle asemel, et mööda ronge ja metroosid üritada leida oma teed ühikasse oli mind lennujaamas ootamas autojuht. Ta oli sildiga. SILDIGA! Üsna fancy tunne oli küll, kui aus olla. Kuna tee ühikasse oli ühest Londoni otsast teise, võttis see aega umbes tund. Selle aja jooksul tegi mu Rumeeniast pärit autojuht mulle ka väikese tuuri ja näitas möödasõites kõige tähtsamaid vaatamisväärsusi ja rääkis mulle nende ajaloost.

Kui me lõpuks ühikasse saabusime, oli veelgi üksinduse tunne veelgi suurem. Kui siiani oli kõik põhimõtteliselt korraldatud-piletid olid olemas, transport ka, siis nüüd ma seisin siin, keset suvalist Londoni tänavat, pea 2000 km kaugusel kodust, oma seitsme asjaga. But I did it! Ma sain hakkama!

Vinnasin oma 100 kilose kohvri registratuuri, kus peale väikest paberimajandust juhatati mind mu tuppa. Mu korter asub kolmandal korrusel ja siin pole lifti, aga väikene trenn käib asja juurde. 

Korter koosneb 9st toast ja ühest suurest ruumist kus on köök ja ühisala istumiseks, diivanid, laud jne. Valisin just selle ühika, kus tubadel on oma dušsiruumid ja väike minifridge. Tuba ise on umbes sama suur kui mõni keskmisest suurem vannituba, kuid ega üliõpilasel väga kurta pole siin midagi. Voodi on olemas, laud olemas, külmkapp, vets, dušš, elekter, wifi-DONE! 

See on minu üüber-insener-skillsidega rajatud DoorStop, uksepidurdus süsteem. Seda kuna siin on 

kõik tuleohutuse mõttes tugevad ja rasked uksed, mis vajuvad kohe kinni. Kuid miks hoida uks lahti te küsite. Sellepärast, et selline on tava, et esimesel nädalal tutvusi luua. Mina tegin, seda ka selleks, et jätta teistele mulje, et ma olen igati normaalne, sõbralik ja muidu äge inimene, kes üritab väga sõpru luua. Tegelikult ma olen lihtsalt kaval ja tean, et esmamuljed on olulised ja parem on olla alguses sõbralik ja avastada teiste nõrkused, mida hiljem ära saab kasutada, kui et olla kohe kinnine ja kõik maha magada. Smart thinking. 

Toanaabritest rääkides, siis esmamulje nendest on üsna stereotüüpiline. Rajanud oma uksepidurdaja, ei jõudnud ma veel asjugi lahti pakkima hakata, kui juba tuldi uksele küsima "Would you care for some tea?". Mu esimene korralik vestlus Inglismaal ja juttu on teest. Ma ei ole samas väga üllatunud. Pidasime minuteid hiljem paari toanaabriga maha tutvumisringi juues oma teed piimaga. 

6/8 mu toanaabritest on britid, üks on Ameerikast ja üks on Tšehhist. Olen oma toanaabritega väga rahul, kuna kõik on üsna rahulikud. Rahuliku all mõtlen ma seda, et olen näinud ka teisi siin ühikakompleksis elavaid noori ja oi kui palju draamat siin on. 

Kõik ühikasse kolijad said ka nn abipakikese, kus oli palju erinevaid kuponge, paar pakinuudleid, energiajook, magusat jne.

Minu vaade aknast.

Lost vol 1

Lost vol 2

Kuna lennukiga kogu elamist kaasa ei saanud võtta, siis otsustasin läbi käia meie ühikast umbes 5 minuti kaugusel asuvast Waitrose'i poest, et osta süüa ja kodukeemiat. Sinna jõudsin ma ilusti. Kuidagi juhtus aga nii, et mõni minut peale "koju" jalutamist avastasin ennast väga uuest naabruskonnast. Tuli välja, et ma vist väljusin valest uksest ja jalutasin hoopis teisele poole. Ekslesin nõnda ringi umbes pool tundi, kuid kuna ma pole nõrk, siis ma ei hakanud ka teed küsima. Selle asemel kasutasin seda võimalust ümbruskonnaga tutvumiseks ja ennast Inglismaa eluga kurssi viimiseks.

Kõige parem kogu selle seikluse juures oli vist see, et mult tuldi teed küsima. Ju ma siis näen juba piisavalt kohaliku moodi välja. 

Tee piimaga

Enim ootasin ma Inglismaale tuleku puhul just neid, äädika ja soolaga korralike krõpse.Samuti juhiksin ka tähelepanu oma sahtlile, mis on pildil ainult pooleldi konserve täis, kuid võin kinnitada, et hetkel on seal piisavalt palju purke, et üle elada vähemalt 3 apokalüpsist. Kuna üliõpilase elu pole kerge, ei finantsilises, kui ajalises mõttes, siis on need samad konservid need, mis külmadel sügisõhtutel energiat annavad. 

Samal õhtul võtsin ette endal käigu minna avastama linna. Seekord küll mitte nii kaugele , et ma taas ära eksiks. Laev mida üleval oleval pildil näha on, on Cutty Sark, viimane tee transpordi purjekas, mille järgi on ka nime saanud antud rajoon, kus ma elan. Sealt samast avaneb ka suurepärane vaade Thamesile ja üle Thamesi on näha Canary Wharfi, mis on kunagine kalatööstus rajoon, mis ehitati ümber 80nendatel suureks ärirajooniks, kuna põhimõtteliselt sai kesklinnas ruum otsa. Seal asuvad Euroopa ühed kõrgeimad hooned, pluss kogu Inglismaa teine kõrgeim pilvelõhkuja , One Canada Square, oma 50ne korrusega.

Järgmine päev, kui olin ülikoolis ka veidi paberimajandust ajanud, läksime kahe toanaabri Niamh'i (hääldatakse kui Niiam), kes on Isle of Man'ilt ja Tom'iga, kes on kuskilt põhja Inglismaalt, Greenwichi avastama. Esimese asjana otsustasime minna sinna kuplisse, mis üleval pildil ja teate kuhu sealt kuplist saab? Thamesi alla! Tuleb vaid sõita liftiga(või minna trepist) paar korrust alla ja Thamesi alt läheb tunnel eelnevalt mainitud Canary Wharf'i. Me seal väga kaua ei olnud, kuna ausalt öeldes, ei ole seal midagi väga teha. Kõige peamine on näha meie ülikooli, täies ilus, teiselt poolt Thames'i.
Kuna meil oli juba selline veidi turistipäev, siis otsustasime ka võtta Fish and chipse ja minna llähedal asuvasse parki. Noh..tegu polnud küll päris autentse söögiga kuna kala asemel võtsin ma kalakotleti(põhimõtteliselt nagu kalapulk siis), kuid mõte jääb samaks. Sain lõpuks ära proovitud!
Pärast parki käisime läbi ka pargi külje peal asuvas Rahvuslikus Meremuuseumis (National Maritime Museum) ja käisime läbi ülikooli oma baarist ja võtsime ühe pindi.

Väga udune pilt tunnelist

Tom ja Niamh

The University Of Greenwich

Õhtu saabudes saime teada, et meie ühiselamu kõrval asub üks Stand Up Comedy Club, nimega Up The Creek, mis nagu välja tuleb on üsna popp koht kuhu tullakse üle Londoni suuri nimesid kaema. Samal õhtul oli ka meil võimalus näha Ameeriklast Reginald D Hunterit. Enne teda oli ka mitu soojendusesinejat. Minu arvates läks õhtu küll korda, kuna üks asjadest, mis ma panin oma To Do In England nimekirja, oli minna vaatama komöödiashowd ja sain seda teha kohe esimestel päevadel.

Kuigi kõik on siin palju parem, kui ma ette oskasin kujutada, on siiski tunne ning olemine veider ja harjumatu. Ma juba tunnen, kuidas igatsus koduste järele on tulemas, aga vähemalt on mul toredad toanaabrid ja nii palju tegemist, et kõik see on siiani on suutnud mõtted mujale viia.