Nagu ülal olevatest piltidest saate järeldada, siis ahistasin oma toanaabreid ühel pühapäeval ja harjutasin nende peal hennat.
Igatahes on nüüdseks kool tegelikult alanud. Loengud jagunevad enam-vähem pooleks- praktiline ja teooria. Hetkel on teooria juures mul kõige suuremaks takistuseks keelebarjäär, ehk ma saan küll aru millest räägitakse, mõtlen kaasa inglise keeles, kuid nii pea kui mult midagi küsitakse olen üsna mök-mök. Tuleb välja, et olnud aasta Eestis kaotasin võime haritud vestlust pidada. Suvel baaris töötades oli küll inglise keelt vaja, kuid see piirnes üldjuhul lihtvestlusega- ei olnud vaja arutleda suuri ideid, plaane, vaateid, võtteid jne.
Praktilises osas oleme õppinud käsitlema kaameraid. Esimeses stuudiotunnis ei hakkanud me kohe kallima tehnoloogiaga tegelema, võtsime väiksemad ette, mille peale enamik vaatas neid põlgusega, justkui mõeldes, et "Päriselt ka? Selliste laste kaameratega hakkamegi tegema filme?". Suur osa tudengeid on siin varem tegelenud professionaalselt erinevate teleseriaalide ja filmidega, kuid ma ei lase sellest end heidutada, ongi rohkem mille poole püüelda ja ega kogemus ei näita alati taset. Muidugi oli ka paar teist minusugust, kes polnud elusees korralikku filmikaamerat näinud ja kellega me justkui väikesed lapsed ekstaasis nuppe vajutasime ja kõike järgi proovisime.
Filmi praktikas on rohkem isetegevust, kuid TV osas oleme jaotatud hetkel gruppideks ja peame esimese kursusetööna valmis tegema otseeetris sarja. Hetkel oleme õppinud kogu otseeetris vajaminevat tehnoloogiat, ülesehitust, inimeste rolle ja muud. Igal inimesel on ka oma roll- mina olen hetkel kaameramees. Tundub küll toredana, kuid see tehnika, vastutus ja kõik on üsna hirmus. Need kaamerad on samad, mis all oleval pildil ja ütleme nii, et kui sajast nupust ja kruvist ühte valesti käsitleda, siis võib see mitmeid-kümneid tuhandeid naelasid maksev aparaat maha/ümber/üles/alla kukkuda. No Pressure!
Tean, et tegu on küll väga uduse pildiga, kuid see on siin põhjusega. Neiu vasakul, mustas riietuses on Mirjam. Eestlane! Jah, ma leidsin väga juhuslikult veel ühe eestlase ja veel oma kursuselt!
Meie common room ja 5/9 toanaabritest.
Samara, Tom, Charlie, Sami, Damien
Mu elu on siin juba rutiini sisse saanud. Iga hommik on kool enam vähem samal ajal, kell 11(peale neljapäeva, siis on kell 10) ja peale kooli on mul iga esmaspäev koor ja muul ajal tegelen õppimise või linna avastamisega. Siin leidub nii palju uut ja huvitavat iga päev. nädalavahetuseti ja õhtuti on meil alati mõni tegevus toanaabritega, kellega ma väga hästi kõigiga läbi saan. Üks laupäev otsustasime minna avastama, eelnevas blogipostituses mainitud, Canary Wharfi, ratastega. Neid saab siin tänaval laenutada igalpool.
 |
| Mu imekaunis ülikool |
Läksime ühel nädalavahetuse hommikul korterinaabritega sööma ehtsat inglise hommikusööki. Üleval pildil on Eggs Benedict lõhe ja inglise muffiniga. Alumisel pildil on loomulikult tomatikastmes oad, hashbrowniga(praetud kartulipuder), muna, peekon ja vorst.
 |
| Laenutatavad rattad |
 |
| Niamh(hääldatakse kui Niiv) |
 |
| Rugby pargis |
Kolmas nädal siin ei läinud mul väga hästi. Ei käinud pooltes loengutes kuna suutsin nakatuda nn Fresher's Flu sse, mis on tavaline paaril esimesel nädalal kõigil. Põhimõtteliselt külmetus.
Kui mul enesetunne veidi parem oli läksime taas avastama Greenwichi. Leidsime umbes miili kaugusel asuva väikese turu. See on seal iga päev ja sealt saab nii toitu kui ka riideid väga odavalt. Loomulikult tulid mul automaatselt kohe meelde Tai ajad ja Tai marketid.
Mu esimene peegliselfie, aga põhjusega. Toanaabrid väitsid, et näen veidi Harry Potteri laadne välja ja kuna tegu on ka Inglismaaga, siis ei näe ma selles midagi halba.
Pean ka muidugi siin ära mainima paar kogemust, mis võivad ainult Londonis aset leida. Ma ei ole siin veel nii kauagi elanud, kuid juba sellised juhtumid. Ma ei jõua ära oodata, mis järgneva kolmel aastal pakkuda on. Igatahes, ühel hommikul, suubusin kesklinna, et tegeleda oma National Insurance Number'i saamisega(mille abil ma saan tööle siin minna) . Tulin parasjagu rongi pealt maha KUI JÄRSKU! Kes minust mööda kõndis, et ruttu rongi peale jõuda?? BEAR GRYLLS! Ma pidin mitu korda uuesti vaatama kuna ma ei suutnud seda uskuda. Kui ta ei oleks rongi peale läinud või oleks ka just maha tulnud oleksin ma kindlasti teda ahistanud ja temaga ka pilti teinud, aga kahjuks seekord läks nõnda. Kui ma antud vahejuhtumist hiljem toanaabritele suure õhinaga rääkisin ei olnud nad väga üllatunud ja ei olnud ka nii õhinas kui mina. Apparently on see siin väga tüüpiline ja nad näevad kuulsusi kogu aeg. Väikese eestlase jaoks on see aga suur sündmus. Jah, tõsi me näeme ka "kuulsusi" tänaval, kuid Taukarid ja Inesed ei ole isegi lähedal sellele tasemele, mis kuulsused siin on.
Rongiga sõitmisest rääkides, olen tähele pannud, et ma ei tunne end siin enam võõrana. Kui algselt oli hirm metrooga õige koha üles leidmine, ära eksimine ja olin ikkagi üsna turist, siis nüüdseks on see ammu läinud. Ju siis on mitmed linnas käimised oma töö teinud ja ma tunnen lõpuks end siin üsna kohalikuna.
Kuid Bear Grylls ei ole veel kõik. Järgmist nime ei pruugi te küll teada, kuid tegemist on Oskari ja Emmy võitja Eva Orneriga. Teda nägime ühel õhtul tegemas teavitustööd oma uue dokumentaali Chasing Asylumi kohta. Mul avanes ka võimalus temaga veidi rääkida.
Eva Ornerit nägime me tegelikult ühel ühtul kesklinnas. Sattusime sinna väga randoomselt. Istusime kella 8paiku kodus ja otsustasime, et miks mitte minna Trafalgar Squareile. Mõeldud tehtud, läksime maja all asuvasse metroosse ja sõitsime linna. Võtsime ette paaritunnise jalutuskäigu ja lõpuks leidsime ka Nelsoni lõpuks üles.
 |
| Meie korteri armsaim paar. Charlie ja Damien |
 |
| See graffiti oli kuningliku kohtumaja ees (Royal Courts of Justice) |
 |
| Aegajalt leiame end taas ComedyClubist |
Ühel nädalavahetusel läksime lähedal asuvasse Stratfordi, kus on hiiglaslik ostukeskus. Teel sinna märkasin rongiaknast 2012 Olümpiastaadiumit. Nüüdseks on see ümber ehitatud kohaliku jalgpalliklubi koduväljakuks. Peab tunnistama, et suures osas on see rajoon siiski üsna allakäinud ja olümpia linna uudsest infrastruktuurist ja majutusest ei ole midagi välja tulnud.
Stratfordi poes olid loomulikult kõige tähtsamateks poodideks Primark ja Build-A-Bear. See, et Primark meile nii lähedal on, on väga halb- sellele kulub liiga palju raha. Build- A - Bear on mänguasjapood, kus valid välja endale karu ja pead sinna sisse panema väikese südamepadjakese ja see lastakse seal alles vatti täis. See on minuarvates üks armsamaid poode maailmas. Lisaks sellele, et ostsin sealt oma õele Chewbaccakaru otsustasime ka osta kamba peale nn korteri karu. Selleks sai Ewok.
 |
| Niamh ja Damien ehitamas karu |
Sel samal õhtul läksime ka linna, kust leidsime paar ägedat punk-klubi. Kuna metroo pandi varakult kinni ja nüüdseks eksisteeriva öömetrooga poldud alustatud, mõtlesime Uberi asemel koju jalutada. Justnimelt jalutada. Tegu oli ligikaudu 10 km rännakuga külmas ja vahepeal sadavas vihmas. Küll aga oli järgmisel päeval külmetusse langemine seda kõike väärt. Ma poleks iial uskunud, et näen nõnda suurt ja miljonite inimeste poolt asustatud linna nii tühjana. Tunni jooksul möödus meist maximum 5 autot. Vaade oli lihtsal hämmastav.
 |
| Tower Bridge |
 |
| Tower Bridge ja The Shard |
See pilt on küll öösel tehtud, kuid pole sellest õhtust. Selle tegin Canary Wharfis, kui me üks õhtu sinna taas ratastega spontaanselt sõitsime kella 10 ajal.
Ülikooli elu- müsteerium, miks on meie külmkapis õhupall?
Otsustasin ka hakata nüüd korralikumalt sööma. Esimesed nädalad sõin üsna palju Mac And Cheese'i ,riisi ubadega tomatikastmes ja kiirnuudlid. Ehk siis kõige lihtsamad toidud, mida on võimalik valmistada. See kõik oli enamjaolt ajanappuse süü, kuid nüüd kui olen rohkem rutiini sisse elanud ja oskan planeerida olen hakanud tegema wrappe, chilli con carnet, pilaffi, seenekastmed jne. Kõige peamine asi, mis ma olen õppinud on fakt, et juust on väga kallis.
Kirik/surnuaed, millest me alati läbi läheme, et turule jõuda. See on tegelikkuses üsna kõhe ja seal saaks arvatavasti paar head õudukat filmida, kuid me oleme laisad ja see on kõige lühem tee.
Lõpetuseks, kuna nn tapja klounid on ka leidnud oma tee Londonisse, mõtlesin, et hakkan vaikselt Halloweeniks valmistuma. Lisaks Halloweenile on siin ka tulemas Londoni Comic Con. See pole küll nii suur sündmus kui San Diego või New Yorki oma, kuid siiski võimas. Saan taas kostüüme meisterdada nii endale, kui ka toanaabritele. Oleme kõik minemas.
Kui kellegil on soov saata mõni kiri, joonistus, leiba, kommi, kastan (kastan oleks äge) , kivi, leht jne. siis on teil see võimalus nüüd olemas! Kõik, mis toob mulle veidikenegi kodu lähemale, on oodatud. Loomulikult tuleb juurde lisada ka mu nimi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar