Out of this world

Vahepeal on muutunud juba aastanumber. Selle postituse kirjutamisega läks veidi aega kuna mu läpakas suutis vahepeal sussid püsti visata.

Elu Londonis aga on olnud kõike muud kui igav. Esiteks juba sel põhjusel, et leidsin lõpuks endale töö. Veedan pooled päevad nädalas ettekandja ja baaridaamina ühes pubis meie ühika kõrval. Mul ei kulu isegi minutit, et tööle jõuda hommikuti ja kui see ei ole super siis,mis on. Kui te kujutate ette mõnda tüüpilist briti pubi raske puusisustuse, hubase kaminapaiga ja puitpõrandaga, siis uskuge või mitte on ka just see pubi kus ma töötan on selline. Söögid antud kohas on samuti väga tüüpilised brittidele ja kõige paremini läheb muidugi fish and chips. Esimesed paar nädalat olid seal eriti keerulised kuna asjad mida inimesed küsivad (joogid , lisad jne) on nõnda Inglismaale endale omased ( näiteks mingid kindlad siiurpijoogid või mõni õlu) mille puhul ma pole väga kindelgi, kas tegu on mõne söögi või joogiga ning pean üsna tihti minema küsima teistelt kohalikelt töötajatelt. Raskusi on ka sellega, et üsna tihti ilmub sinna palju keeruliste aktsentidega inimesi, kel on võib-olla ka juba paar jooki hinge all ja noh võite isegi aimata, et inglise keele oskusest pole seal väga enam kasu. Kõige raskemini arusaadavam aktsent siiani on šoti.

Toidust rääkides, siis Ühendkuningriikides on suur teema pühapäevane praad, inglise keeles "sunday roast". Tegu on põhimõtteliselt (nagu ka nimi ütleb) praelihaga koos kartulite ja juurviljadega, mida süüakse pühapäeviti ehk siis mida me Eestis sööme üsna tihti. Nagu ma olen aru saanud siis üldjuhul on neil kõik söögikorrad üsna täpsed ja olulised, kuna nii mõnigi kord on mu klassikaaslased grupitööd tehes varem pidanud lahkuma kuna õhtusöök on punkt kell 6. Seda muidugi vaid neil, kes elavad kodus. Ülikooliõpilastel, kes parasjagu kodus ei ole, on pigem kombeks järada kell 11 öösel saia ubadega tomatikastmes ja seda oma õhtusöögiks kutsuda. Selle asemel võib ka olla küüslaugusai. Ma vannun, et see on siiani olnud mul kõige suurem üllatus inglaste puhul, nad lähevad täiesti hulluks kui keegi mainib küüslaugusaia ja nad söövad seda KOGUAEG. Ma ei ole siiani tabanud selle võlu kuid otsingud jätkuvad.

(Huvitav tähelepanek- Inglismaal lõhnavad keldrid teistmoodi, kui Eestis. )


Vahepeal on ka kohale jõudnud nn talv. Temperatuurid on langenud alla kümne, tavaliselt 3-4 kanti. Tugeva eestlase jaoks ei ole see loomulikult midagi, kuid kui ka teil kodus sügisel küte ei tööta, siis ma oskan teile väga hästi kaasa tunda, kuna ka mina pean villaste sokkide ja kihilise riietusega oma toas istuma. Olgu, ei ole ilus valetada- mu radiaator ühikas töötab küll KUID see on sees umbes 5-10 minutit ja selle aja jooksul muutub tuba põrgulikult kuumaks ning jahtub maha umbes sama kiiresti. Kui mind ennast toas ei ole sel ajal, siis see loomulikult end soojana ei hoia, sama ka öösiti. Ma olin viimastel nädalatel selle neetud radika pärast koguaeg haige.

Meie pubis

 Talvega kaasnevad ka muidugi Jõulud ja mis on Jõulude juures veel parem kui jõuluõhtu?-jõuluõhtu ootus. See aeg, mil kõikjal mängitakse juba pähe tambitud jõululaule, Michael Buble roomab oma koopast välja, sära ja sädelust on kõikjal ja inimesed alluvad tarbimisühiskonna propagandale. Usun, et enamus teist on näinud kasvõi ühte filmi või seriaali, mis on filmitud jõulude ajal Londonis (näiteks Love Actually) ja usun, et ka teil, just nagu mul, on suured ootused. Ütleme nii, et ma ei olnud pettunud. Siin on kõikjal tänavatel meeletult jõulutulesid, KÕIK söögikohad ja väikesed poed on piduehteis esimesest septembrist ja loomulikult ka tänavamuusikud. Kaunistuste kohapealt oli meie pubi eriti armas ja hubane, kuna esiteks sain ma kaunistada ja teiseks kõik need küünlad, kamin ja tumepruun puit tekitasid koheselt selle õige jõulutunde. Olen ka varem maininud, et meil on siin Greenwichis eriti palju tänavamuusikuid ja talvel on neid veel rohkem. Poleks uskunud aga inimesed käivad päriselt minikooriga ringi ja laulavad jõululaule. Ka meie pubis käidi.
Ühel pärastlõunal panin tööl olles tähele, et väga palju inimesi jooksis punastes kostüümides ringi. Kuigi antud pildil on näha neid,kes olid minemas lähedal toimuvale SantaConile , siis tuleb välja, et ka muul ajal 12 päeva jooksul enne jõule on täiesti okei näha inimesi enda lõbuks kostüümides ringi laskvat.

Santa con

Kuna Inglismaal on kirik ja usk palju suurem asi kui Eestis, siis on siin ka kõik kirikud iga päev terve kuu enne jõule tegevuses. Nädal enne jõule on tavaliselt suured ühislaulmised ja jumalateenistused. Ka meie kooli suures kabelis (selles samas, kus ka palju filme filmitud on ja kus Johnny Deppi oma enda väikesed jalakesed kõndinud on) suur esinemine kooriga. Minu lemmik osa kogu repertuaarist oli Carol The Bells.

Kabel

Market

Veel üks koht kus me laulmist harjutame on kohalik pubi Belushi's, kus me korterikaaslastega pühapäeviti käime Karaokes. Põhimõtteliselt käime seal nii palju, et see on pühapäeviti vaid meie kontsert. Tunnen kaasa kõigile barmenidele ja külastajatele, kes meid taluma peavad.

Chloe

Meie tiim

Kooli kohta vaid nii palju, et sain kõik oma kursusetööd esitatud ja kõige põnevam osa oli Live Tv filmimise päev, kus kõik meie kuid kestnud ettevalmistus kulmineerus vaid meile antud paari tundi. Ma ei tunne enam end nende keeruliste masinate ja mu tehnika keskel nagu võhik vähemalt. Kõik on oma. Kõige hullemad ja stressirohkemad olid vist väga varahommikused, kella 6sed ärkamised, et päikesetõuse filmida meie dokumentaali jaoks.

Celebrity alert: teda ma küll oma silmaga ei näinud, kuid ta käis meie ühika all olevas Marks and Spenceris oma emaga poodlemas. Nii et ma olin väga lähedal! Tegemist on Thomas Brodie-Sangsteriga, keda võite teada filmidest "Love actually" ja "The Maze Runner" ja ka "Troonide mängust"








Ja NÜÜD celebrity alert,mis jätab varju kõik teised kuulsused. Päev, mis jääb mulle igavesti meelde ja on arvatavasti üks mu elu tipphetki. Teile, kes olete ka mui Tai blogi lugenud, peaks tuttav olema isik nimega CHRIS HADFIELD. Kanada astronaut,kes on mu absoluutne lemmik ja iidol (muidugi lisaks mu emale). Sain just novembris ta raamatu endale soetatud, kui ühtäkki lugesin, et ta tuleb isiklikult Londonisse ja jagab autogramme. See on lisaks koolile teine põhjus, miks ma just Inglismaale tulin, lihtsalt hämmastav. Kuna selliseid võimalusi ei tohi käest lasta siis loomulikult läksin ma kohale ühe raamatupoe ukse taha pea et 2 tundi varem ja olin järjekorras kolmas. Viimati ,kui ma nii põnevil olin, oli kui ma ootasin oma ülikoolide vastuseid. Lõpuks ma nägingi teda nurga tagant, see oli tema, päris inimene! Lihast ja luust! Kes oleks arvanud? Lisaks autogrammile sain ma temaga ka paar sõna vahetatud, kuigi ma olin nii närvis, et kõlasin nagu oleksin inglise keelt hakanud õppima vaid paar tundi enne sinna minekut ja lisaks sellele sain kätt ka suruda. Ma surusin kätt päris Chis Hadfieldiga!

Jõuludest juba ka küll rääkisin, kuid viimane asi, mis ma enne koju tulekut tegin oli Winter Wonderlandi külastamine, mis on põhimõtteliselt nagu meie jõuluturg Raekoja platsil + väga palju erinevaid atraktsioone. See talvevõlumaa koosneb väikesest turu osast, uisuplatsist, mitmetest karusellidest, saksapärastest pubidest ja tuhandest kisavast lapsest ja purjus täiskasvanutest. Kui kõigest sellest mööda vaadata oli see üsna armas koht, kuigi jõulutunnet kui sellist leidsin rohkem Greenwichist, kui sealt.

Koju tulek oli täielik piin. Põhimõtteliselt, mis pidi olema 3h kestev reis osutus pikemaks kui 12h. Nimelt olles niigi kogu viimaste nädalate stressist läbi oli mu ainus eesmärk lihtsalt kiirelt koju jõuda. Aga noh...Tallinna kohale jõudes tunduski kõik juba liiga hea, et tõsi olla ja lennuk ei saanud maanduda suure udu tõttu(piltidel näha ka Londoni lennujaama udu) ning pööras seal otsa ringi ning leidsime end natukese aja pärast Riiast. Seal pidime ootama 2 tundi ja peale seda pidasime 5h bussis loksuma,mis meid viimaks Tallinnasse tõi. Nii palju siis rahulikust ja probleemivabast reisist...

Kõigest hoolimata olin viimaks kodus  !

Costumes, costumes...

Möödunud on pea 2 kuud ja tööd on juba meeletult. Detsembriks on meil vaja valmis saada mitmes esseed ning 3 projekti-

• Kolmeminutiline dokumentaalfilm 5 liikmelises grupis, peab olema seotud Greenwichiga

Meie dokumentaali teema on Time In Greenwich, kuna nagu ka varem mainitud siis siin on koht kust saab alguse aeg ja kuidas 3 kohaliku oma päeva veedavad. Need kolm inimest on preester, tätoveerija ja tänavamuusik. Kõigel sellel on ka suurem eesmärk, me uurime lähemalt, mis on aja väärtus ja kuidas inimesed seda kasutavad üleüldse põhinedes antud kolmel inimesel. Ma ei ole kindel kuidas see kõik välja kukub, kuna antud hetkel tegeleme alles eeltööga(ka teistes projektides), ehk tegeleme paberimajandusega, ideede arendamisega, graafikutega, stsenaariumite ja kaadrite kirjutamisega, nende arendamistega, jne. 

• 2 üheminutilist vastandlike meeleoludega lühifilmi, mis on filmitud samas kohas.

Selle jaoks valisime ühe Thames'i ääres oleva pingi ja filmisime kahel päeval erinevate stsenaariumitega. Esimene päev oli nn õudne/kurb meeleolu, meie õnneks ka sadas sel päeval vihma ja ma ütlen "õnneks", kuna uskuge või mitte aga Inglismaal ei saja nii palju vihma kui arvatakse, üldjuhul on tegemist lihtsalt pilvise ilmaga.Kogu minu siin oldud aja jooksul pole mul kordagi vihmavarju vaja läinud. Või noh... tol päeval oleks vaja olnud.

Teine film oli rõõmus ja meil vedas taas kuna tol päeval paistis päike, mida ei juhtu ka väga tihti.

Minu monteeritud filme võib näha siit  

Kurb/Õudne - https://www.youtube.com/watch?v=4ggWK3oUgOo

Rõõmus- https://youtu.be/qpTFUjsQ7q4?t=1m5s (Antud video puhul on tegu meie valmisproduktiga, mille me esitamisele andsime, teine pool filmist on minu monteeritud)

• 4 minutiline otsesaade

Otsesaate filmimisel olen ma küll kaameramees, kuid taaskord- saatele eelnev paberimajandus ja muu eeltöö on tohutu. Meie grupp otsustas teha nn lastesaate, kus meisterdatakse ja peetakse maha lühike intervjuu ühe lasteraamatu autoriga.

Sügis on niigi mu lemmik aastaaeg, kuid omaette kogemus on seda Londonis näha. Need pildid tegin ma, kui olin parasjagu filmimas kaadreid oma lühidokumentaali jaoks. Nimelt üks esimesi ülesandeid oli meil teha Greenwichi tutvustav üheminutiline dokumentaalfilm, et õppejõud näeksid meie taset ja et me saaks ise tunde kätte. Kuna pidime filmima oma telefonidel, siis oli see ka omaette katsumus ja harjutus oskamaks kasutada lihtsaid vahendeid heaks tulemuseks. Töö pidi tegelikult toimuma paarides, kuid kuna mulle väga grupitöö ei istu siis kuidagi suutsin end välja vingerdada, kõrvale põigata ja üksi teha. Tuletan meelde, et tegu on vaid harjutusvideoga ja selle tegemiseks oli aega vaid loetud tunnid. Videot saab näha SIIN.

Üks mu suurimaid saavutusi nüüd nn täiskasvanuna on see. Just nimelt- mul on oma basiilik ja kuigi see pole pildil, siis nüüd on seal juures ka petersell. See ei ole päriselus nii närbunud, kui see pildil paistab, ma vannun! Ma olen neid elus juba hoidnud pea, et kuu aega ja see on minu puhul suur saavutus arvestades, mis juhtus Tais; kui mõni veel mäletab, siis suutsin ma ka kaktuse tappa peale paari nädalat.

Take a look at this tremendous being! Tegemist on meie korteri sokiga, kui täpsem olla siis ühega neist. Kõik sai alguse ühest suvalisest ja väga kummalisel kombel meie koridori ilmunud sokist, mida keegi omaks ei tunnistanud. Neid on vahepeal juurde ilmunud, ühel korterikaaslasel on millegipärast ka üks ukse peale kleebitud ja aegajalt võib leida, et kõik on kogutud ühe inimese ukse ette. Meenutab tuhkapoisi uksetaha sokutamise rituaali, kui aus olla. Aga ega me neid ära ei korista. Meil on eesmärk näha, kui palju me neid aasta lõpuks kogunud oleme.

Kui nüüd järele mõelda, siis võib-olla on just see põhjus, miks üks meie 9st liikmest välja kolis. Nüüdseks on tema toa üle võtnud uus korterinaaber, kellest me väga midagi ei tea, aga kuna ta on 3nda aasta kursuslane, siis eks tal ole kiire kah.

Lisaks sokkidele ja inimrännakutele on meil ka hiirterännakud. Tegelikult on vist ainult üks hiir, või kes teab, äkki erinevad hiired, kuid alati üksi. Me panime oma köögis, kord nädalas nähtavale hiirele ka juba nime- Jeffrey.

Ühel kenal neljapäeval tuli öömajale Irma, ka eestlane, kes elab ja õpib Southamptonis. Kuigi ta ei jäänud kauaks, jõudsime selle aja jooksul ära käia ja ära proovida cheekid Nandos'ed ja näitasin talle ära oma ülikooli. 

Eestist rääkides, siis minuni toimetati vahepeal ka pakk Eestist täis komme, šokolaadi, leiba, vana tallinnat ja muud. Suured-suured tänud!

Kuna Halloween oli tulemas, siis nädal enne toimus meil suur valmistumine. Harjutasin Niamhi peal haavade tegemist. Päriselus nägi veidi parem välja. Ausalt!

Käisime ühel õhtul Greenwichi avastamas korterikaaslastega, sattusime getosse

Olen ka vahepeal sattunud taas kesklinna. Läksime ühel õhtul toetama Niamhi sugulast, kes esines UCL'is Black Queer Night'il oma bändiga. Ütleme nii, et ma pole kunagi mõelnud ega oleks vist ka uskunud, et ma sellisele üritusele satun, kuid Londonis ei ole midagi üllatuslik. Me kaua seal ei olnud, kuna ilusasti öeldes oli see veidi liiga alternatiivne. Seal esitati palju nn "Slam Poetry't", mis on põhimõtteliselt ängsti välja elav, eluolulisel teemal põhinev, emotsioonirohke luule, mis ei pruugi väga loogiline olla, samuti esinesid väga teistsuguse muusika artistid (üks neiu laulis terve minut transile sarnanevale muusikale saateks "uuuu")mida muidu ei kuula, nii et me lahkusime sealt veidi varem. Selle asemel, et otse koju minna jalutasime veidi kesklinnas ringi, leidsime turuhoone ja loomulikult sattusime taas Trafalgar Square'ile. Kogu selle linna mineku haripunkt oli aga fakt, et metroojaam, millest me väljusime, et ülikooli jõuda-Russel Square Station, tundus mulle väga tuttav. Mõistin õigepea, et olime samas kohas, kus ma kunagi klassiga 8ndas(?) klassis käisime.Teadsin väga täpselt, kus nurga taga oli Tesco ja kus park. Nostalgia missugune.

Trafalgar Square

London Eye

Kui pilti hoolikalt vaatate, siis näete esiplaanil kahte inimest mudast asju otsimas. Nemad on nn Mudlarkerid, kes käivad mõõna ajal Thamesi põhjast esemeid  otsimas. Prügi on seal palju, mõelge ise, mis sinna aastasadade jooksul visatud on. Uurisin veidi nende online lehti ja nad leiavad üsna tihti ka päris ajaloolisi esemeid ja teenivad nende pealt kõva kopika. 

Üldjuhul on endalgi päris huvitav mõõna ajal mööda Thamesi kallast jalutada ja mõelda, et paari tunni pärast on koht, kus sa seisad, vähemalt 5 meetrit veepiirist allpool.

Huvitav tähelepanek Londoni kohta- Siin on VÄGA PALJU rebaseid. Tegemist on ikka üsna kesklinnaga, kuid neid leidub siin rohkem kui kodutuid kasse. 

Kuid nüüd, kuid nüüd! Ühe mu elu oodatuima hetke juurde, millest oskasin vaid und näha ning mis mulle nüüd sülle lendas- LONDON COMIC CON. Üks peamiseid põhjuseid, miks ma Inglismaale üldse õppima tulin oli see, et siit saab rohkem kontakte ja kogemust filmimaastikul läbilöömiseks ning see, et siin toimuvad just sellised üritused. Eestis piirdus mu cosplay vaid Star Warsi esilinastusega, kus olime ka kamraadiga kahekesi põhimõtteliselt ainsad. 

Vabandan ka ette juba piltide pärast, mis on üsna udused. Üldjuhul on see sellepärast, et ma olin nõnda elevil ja ei suutnud väga pildi tegemisele keskenduda, kuna mul oli nii palju muud tegemist.

Alustame aga algusest..
Comic Con oli midagi millele me ostsime korterikaaslastega piletid valmis juba põhimõtteliselt esimesel siin oldud nädalal. Mul on väga vedanud, et neile pea kõigile sama temaatika peale läheb, muidu oleksin arvatavasti üksi läinud. Kuigi meil oli palju aega valmistumiseks ja me seda aega ka otstarbekalt kasutasime, siis kuidagi juhtus ikka nii, et ma jäin oma kostüümi tegemisega viimase õhtu peale ja sain vist korralikult magada enne üritust vaid paar tundi.
Otsustasin ära kasutada oma juuksevärvi ja minna Khaleesina Game of Thrones'ist. Õmblesin selle tarvis endale sarjas nähtule sarnaneva kleidi ja keebi. See oli absoluutne piin, kuna ilmselgelt pole mul siin õmblusmasinat, mille tõttu tuli kõik käsitsi õmmelda. Aga olen uhke lõpptulemuse üle.
Kostüümi juurde kuulus ka käsitsi , kiht-kihi, soomus-soomuse haaval tehtud draakonimuna.

Poolik kleit kell 3:24 

Kell 9 hommikul alustasime teekonda oma kostüümides London Excel'i suurde hoonesse, kus üritus toimus. Tegelikult oli see kolm päeva, kuid me läksime veid ühel (põhilisel päeval) - laupäeval. Valetaksin, kui ütleksin, et kostüümides ringi laskvad inimesed on samuti Londonis igapäevane ja ei vaadata viltu, kuid nii see kindlasti ei olnud. Paar metrooliini vahetust hiljem sattusime aga peamise messikeskuseni viiva rongi peatusesse, kus me ei olnud enam ainsad. Juba sel hetkel hakkas tunduma, et ainsad veidrad kogu rahva seas olid need kellel EI  olnud kostüümi seljas. Rong, mis oli inimesi pilgeni täis kogu tee, jäi messikeskuse peatuses pea et inimtühjaks. Kui me arvasime, et rongis oli palju inimesi, siis ei olnud me veel näinud rahvamassi keskuse ümber ja kogu massi mis liikus sissepääsu poole. Me olime otseses mõttes järjekorras, mis viis järjekorda, mis viis järjekorda.

Kuid kõik need inimesed seal... Enamus oli kostüümides ning need, kellel polnud kostüümi oli vähemalt temaatiline t-särk. Ei olnud ühtegi kurja inimest, keegi ei trüginud, keegi ei karjunud kellegi peale, keegi polnud purjus. Lihtsalt hulk inimesi, kel ühine kirg. 

Kuigi tegemist pole küll nõnda suure üritusega, kui San Diego Comic Con , siis inimesi oli seal rohkem kui 130 000 ja ala oli üüratu. Me läksime, sinna just siis kui see avati ehk kella 11 ajal saime sisse ja lahkusime kell 6 õhtul. Igas nurgas toimusid erinevad ülesastumised, igalpool müüdi koomikseid, müüdi palju muud nodi, Yu-Gi-Oh! võistlused, anime karaoke, kunstinurgad, arvutimängu osakond, suur kinosaal, kus toimus League Of Legends'i turnament ja palju, palju muud. Lisaks sellele, nagu igale Comic Conile kohane, oli kohale kutsutud ka palju kuulsusi, kes autogramme jagasid ja inimestega pilte tegid. Kahjuks oli see aga loomulikult hiigelsummade eest ja seda me tegema ei läinud.

Ei ole kahtlustki, et me kevadel uuesti tuleme.

Lightsaberitevõitlus õpetus

Sain endale sealt Stormtrooperitega kruusi, 4 koomiksit ja dopamiinstruktuuriga kaelakee.

Mu troon yo

Maleficent, Daenerys Targaryen ja Peeter Paan(Niamh)

Kuigi Comic Con oli läbi ja me olime täesti kurnatud pikast päevast, ei saanud me väga puhata, kuna ukse taga oli Halloween. Kuigi olen saanud mingil määral seda eelnevad 3 aastat tähistada (2 aastat Tais ja 1 aasta sõprade keskis), siis ei ole see olnud ikkagi võrdväärne Londoniga. 

Enne õiget päeva toimus meil ühika aatriumis kõigile mõeldud Halloweeni üritus, kus mängis vali muusika, pakuti palju erinevaid snäkke ja karastusjooke. 

Sel aastal olin Universum oma ledtulukestega kleidis, mille ma tegin veidi ümber Khaleesi kostüümist. Kui ma juba vaeva nägin selle õmblemisega, siis peab ju ikkagi kandma. Niamh oli Alice Imedemaalt kass ja meiega liitus ka Mirjam, kes oli Addams Familyst Wednesday. 

Enne veel olime oma korteri kaunistanud juba mitu päeva enne ämblikevõrkudega ja loomulikult lõikusime kõrvitsaid.

Minu oma on vasakpoolne

Oleme taaskord jõudnud põhjuseni, miks ma valisin just selle Greenwichi. Eelmine nädal ilmusid ühtäkki meie ülikooli õuele Teise maailmasõjaaegsed varjendid. Nädalavahetusel filmiti siin 2017 aastal ilmuv Joe Wrighti film - The Darkest Hour. Joe Wright on tuntud ka Pride and Prejudice'i lavastajana . Filmi kaasautor on Anthony McCarten, kes kirjutas ka The Theory of Everything skripti. Mis aga peamine- peanäitlejaks antud filmis on Gary Oldman! Ka John Hurt ja Lily James on selles filmis. Ma olin neile kõigile nii lähedal.
Pool kooli alast oli suletud, aga ma suutsin end ikka veidi lähedamale smuugeldada. Kooli esine oli aga täidetud kõikide tähtsamate isikute treilerite ja soojakutega.

Kuninganna Majas Greenwichis tehtud pildid- The Tulip Stairs

Kolmapäeva hommikul pidime osana kursuse programmist, minema telesarja salvestamisele. Selleks oli Inglismaal üsna tuntud sari The Wrigth Stuff. Pidin kodust lahkuma juba kell 6 ja olgem ausad, kui ma poleks läinud koos osade kursakaaslastega, oleksin ma arvatavasti ära eksinud, kuna ma ei muutu produktiivseks enne kella kümmet. Salvestamine oli kuskil pärapõrgus, teises Londoni otsas.

Üks huvitav avastus, mis ma enne salvestust tegin, kui me täitsime lahtreid oma informatsiooniga, et üldse sisse saada, oli see, et ma tunnen end täiesti kohalikuna juba. Mu aadress, telefoninumber, email jne on kõik uued, kohalikud ja ma kirjutasin neid lahtritesse sellise soravusega nagu täidaksin Eestis lahtreid. Olgu, võib-olla mitte just 100% kohalik, kuid sees oli veidi imelik tunne küll. 

Kuigi me läksime sinna nn publikuks, olime me seal siiski selleks, et jälgida otsesaate valmimist ja sellest õppida. Näha kuidas eri rollid ja nende täpne täideviimine suudavad muuta otseeetri vaadatavaks. Uskuge mind, see on kõik palju raskem, kui telekast vaadates tundub. Suutsime end Mirjamiga ka smuugeldada esimestena produktsiooni ruumi, kus valitses väga pingeline õhkkond. Meid pandi ruumi taha osasse istuma ja kästi võimalikult vait olla. Kuna meil on koolis samasugune tehnika ja oleme hetkel ka tegelemas otseeetrisse mineva sarja valmistamisega, siis mõnes-mõttes ei olnud seal nähtav midagi uut. Ainus, mis erines meie läbiviidavast oli täpsus ja väiksem paanika ja untsu minemine kui meil. 

Behind the scenes of filming our Mood Movies

Leidsime filmimise päeval kooli õue pealt ka haned

Vihmas filmimast tulnud noor produtsent

Lisaks Brexitile ja  ilma üle nurisemisele on brittidel ka muid huvitavaid tegevusi. Näiteks igaaastane Guy Fawkes Day või siis Bonfire night, sama asi. Seda peetakse igal 5ndal Novembril tähistamaks Guy Fawkes'i, kes kavatses õhku lasta Inglismaa Parlamendi, ebaõnnestumist ja tabamist. Sel puhul põletatakse suurtel lõketel tolle kujutisi ja igalpool võib näha ilutulestike.

Meie kodust kiviviske kaugusel on Greenwichi park, mille teises otsas on küngas. Kuigi tegemist on Londoniga on millegi pärast selle künkapealne vähemalt kahe ruutkilomeetri ulatuses täiesti tühi. Seda selletõttu, et 17ndal sajandil, Musta Surma järel,  kasutati väidetavalt antud kohta massihauana ning ilmselgetel põhjustel ei ole tänapäeval kinnisvara arendus ja koha üleskaevamine kõige parem mõte. Selle asemel kasutatakse ala suure pargina, kus saab korraldada suuri üritusi. Sel korral oli Guy Fawkes Day tähistamiseks antud kohta rajatud suur nn tivol, park, laat ja kell 8 õhtul toimus suur ilutulestiku show. Rahvast oli seal taaskord Londonile omaselt meeletult ning kojuminek, ilutulestiku lõppedes sarnanes laulupeo rongkäigule.